Depressioon on üks enim valesti mõistetud vaimse tervise seisundeid. Seda peetakse sageli lihtsalt kurbuseks, motivatsioonipuuduseks või „nõrgaks vaimuks“. Tegelikkuses on depressioon palju sügavam ja terviklikum kogemus – see puudutab korraga inimese psüühikat, keha, emotsioone, suhteid ja eksistentsiaalset tunnetust.
Püüan selles kirjutises veidi avada depressiooni olemust: mis see on, kuidas see inimest mõjutab, mis toimub inimese sees ja kehas, kuidas inimesed ise oma kogemust kirjeldavad ning milline on alternatiivne ehk transpersonaalne vaade depressioonile.
Mis on depressioon?
Depressioon on seisund, kus inimese elukogemus aheneb ja raskeneb. Inimene stagneerub. Rõõm, huvi ja elujõud vähenevad või kaovad, mõtted muutuvad korduvaks ja ennast süüdistavaks ning tulevik näib tühi või lootusetu.
Oluline on mõista, et depressioon ei ole lihtsalt reaktsioon ühele sündmusele. See on pigem terviklik muutus inimese sisemaailmas, mis kestab nädalaid, kuid või isegi aastaid.
Depressioon võib tekkida:
- pikaajalise emotsionaalse koormuse tagajärjel
- allasurutud tunnete ja vajaduste tõttu
- kaotuste ja lahendamata leina järel
- kroonilise stressi, üksilduse või tähendusetuse tõttu
- mõnikord ka ilma selge välise põhjuseta
Kuidas depressioon inimest mõjutab?
Depressioon ei mõjuta ainult meeleolu. See muudab viisi, kuidas inimene kogeb iseennast ja maailma.
Psüühiline ja emotsionaalne tasand
- rõõmu ja huvi kadumine (isegi asjade vastu, mis varem olid olulised)
- tuimus või vastupidi – pidev sisemine valu
- lootusetus ja mõttetuse tunne
- sügav enesekriitika ja süütunne
- tunne, et ollakse koormaks teistele
Mõttemaailm
- mõtted muutuvad jäigaks ja korduvaks
- keskendumis- ja otsustusvõime langeb
- tulevikku nähakse kitsalt ja negatiivselt
- minevikusündmusi tõlgendatakse enda vastu
Suhted ja igapäevaelu
- eemaldumine inimestest
- raskus abi küsimisel
- sotsiaalne väsimus
- töö- ja igapäevatoimingud muutuvad ületamatuks
Mis toimub depressiooni ajal inimese sees?
Depressiooni sees kogeb inimene sageli sisemist lukustatust. Tekib tunne, et:
- edasi liikuda ei jaksa
- tagasi minna ei saa
- praegune hetk on talumatu
Sageli on depressioon seotud allasurutud emotsioonidega – kurbuse, viha, hirmu, igatsuse või leinaga, millele pole olnud ruumi ega turvalist väljundit.
Inimese psüühika justkui tõmbab käsipidurit. See võib olla kaitsemehhanism, mis püüab vältida täielikku kokkuvarisemist, sundides aeglustuma ja peatuma.
Mis toimub depressiooni ajal kehas?
Depressioon ei ole ainult „peas“. Keha on selles seisundis aktiivselt kaasatud.
Levinud kehalised kogemused:
- krooniline väsimus ja raskustunne
- unehäired (liiga palju või liiga vähe und)
- isumuutused
- kehaline valu ilma selge põhjuseta
- pinged rinnus, kõhus või õlgades
Närvisüsteemi tasandil on sageli tegemist pikaajalise stressirežiimiga, kus keha ei suuda enam lõdvestuda ega taastuda. Hormonaalne ja neurokeemiline tasakaal muutub, kuid need muutused on sageli tagajärg, mitte algpõhjus.
Kuidas inimesed ise depressiooni kirjeldavad?
Inimesed, kes on depressiooni kogenud, kasutavad sageli järgmisi kujundeid ja kirjeldusi:
- „Nagu elaksin paksu klaasi taga.“
- „Kõik on hall ja kauge.“
- „Mul ei ole valu, aga mul ei ole ka midagi.“
- „Iga päev on tohutu pingutus.“
- „Ma olen väsinud elamisest.“
- „Ma ei tunne ennast inimesena.“
Need kirjeldused peegeldavad depressiooni eksistentsiaalset mõõdet – tunnet, et ühendus iseendaga, teistega ja eluga on katkenud.
Alternatiivsem vaade depressioonile
Transpersonaalses vaates ei käsitleta depressiooni ainult häirena, mida tuleb eemaldada, vaid pigem keha loomuliku reaktsioonina, mis kannab endas sõnumit ja on osa muutumise protsessist.
Selles vaates on depressioon pigem:
- signaal, et inimene elab vastuolus oma sügavamate vajadustega
- reaktsioon elule, mis on kaotanud tähenduse
- hinge „tagasitõmbumine“, kui vana identiteet enam ei kanna
- sisemine kriis, mis eelneb muutusele
Depressioon võib olla kutse peatuda, vaadata otsa valule, mida on liiga kaua eiratud, ning loobuda rollidest ja mustritest, mis ei ole enam tõesed.
See ei tähenda, et depressiooni peaks romantiseerima või kannatust õigustama. Küll aga tähendab see, et depressioon ei ole vaenlane, vaid valus, kuid aus seisund, mis näitab, et midagi olulist vajab kuulamist.
Transpersonaalses lähenemises ei küsita ainult „kuidas sellest lahti saada“, vaid ka:
- mis on see, mis mind tänases elus kurvaks teeb?
- mida see seisund minult vajab?
- mida ma olen pidanud alla suruma?
- kes ma olen ilma oma vanade rollideta?
Lapsepõlv ja depressiooni kujunemine
Lapsepõlve ei ole mitte ainult biograafiline taust, vaid ka psüühika struktuuri kujundav periood, kus tekivad mustrid, kompleksid ja kohanemisviisid, mis saadavad inimest kogu elu.
Depressioon täiskasvanueas on sageli seotud sellega, mida lapsena ei saanud kogeda, väljendada või vastu võtta.
Olgu siin kohal ka öeldud, et lapsepõlve uurimine ei tähenda, et tuleks paaniliselt süüdlast otsida. Minevik on olnud ja seda enam muuta ei saa. Pigem tuleks kasutada seda kui õppematerjali, mis andis võimaluse jõuda endaga sügavamasse kontakti.
Me ei pea armastama kõike meiega toimunut. Aga me võiksime aktsepteerida juhtunut, sest see on toonud meid tänasesse päeva. Tänu sellele me teame, mida mitte teha, ning mis on elus oluline.
Emotsionaalne kohalolu
Varases lapsepõlves vajab laps eelkõige:
- emotsionaalset kohalolu ja tunnustust (“ma näen sind”, “sa oled oluline”)
- turvalist hoidmist (see tähendab, ka et lapsevanem peaks ennast ise turvaliselt tundma)
- luba kogeda kogu tunnete spektrit
Kui laps:
- peab oma tundeid alla suruma, et säilitada suhet,
- kogeb, et tema kurbus, viha või hirm on „liiga palju”,
- ei saa piisavalt vastukaja oma sisemaailmale,
siis õpib psüühika, et olemise hind on enesest loobumine.
Toon siin kohal ühe oma kliendi näite, keda lapsepõlves kasvataja poolt alandati, kuna ta oli pidevalt kurvameelne. Tal olid kodus pinged ning ta oli vanemate poolt hüljatud. Lasteaias viibides ta pidevalt nuttis, sest see oli tema loomulik reaktsioon ebaloomulikule situatsioonile.
Ja mida kasvataja sellepeale tegi?
Panid ta peegli ette ja ütles, et vaata kui kole sa oled, kui sa nutad. Last häbistati tema kurbuse tõttu, läbi mille ta õppis, et kurb olla ei ole okei. See osa minus, mis on kurb väärib häbistamist. Tema olemise hind oli loobuda enda kurvast osast.
Loomulikud vajadused ja nende seos depressiooniga
1. Turvalisus ja eksistentsiaalne usaldus
Kui varases eas puudub piisav turvatunne, võib täiskasvanueas tekkida:
- krooniline ärevus, mis hiljem võib muutuda depressiivseks kurnatuseks
- sügav lootusetuse tunne
- raskus elu usaldada
Depressioon võib olla keha ja psüühika väsimus pidevast valvelolekust.
2. Autonoomia ja tahte areng
Arenguetapp, kus laps õpib:
- ütlema „ei”
- kogema oma tahet
- katsetama piire
Kui lapse autonoomiat karistatakse, häbistatakse või ignoreeritakse, võib ta õppida:
- oma vajadusi mitte tundma
- oma soove mitte tõsiselt võtma
- kohanduma liigselt teiste järgi
Täiskasvanuna võib see väljenduda depressioonina, kus:
- inimene ei tea enam, mida ta tahab
- elujõud on kadunud
- sisemine suund puudub
3. Väärtuslikkuse ja armastuse tingimuslikkus
Kui laps kogeb, et armastus sõltub:
- saavutustest
- heast käitumisest
- teiste eest hoolitsemisest
siis võib kujuneda sügav väärtusetuse kompleks.
Depressioon aktiveerib sageli selle varase sisemise uskumuse:
„Ma ei ole piisav sellisena, nagu ma olen.“
4. Viha ja elujõu allasurumine
Paljud depressiivsed inimesed on lapsepõlves õppinud, et:
- viha on ohtlik
- konflikt tähendab suhte kaotust
- tugevus ei ole lubatud
Jungiaanlikult vaadates on viha elujõu vorm.
Kui see allasurutakse, võib see pöörduda sissepoole ja avalduda:
- enesesüüdistusena
- apaatiana
- depressiivse tuimusena
Vanemad, arhetüübid ja sisemised kujundid
Jungiaanlikus käsitluses ei ole oluline ainult see, mida vanemad tegelikult tegid, vaid ka see, millised sisemised vanemakujundid lapse psüühikasse kujunesid.
Näiteks:
- kriitiline ema → sisemine hääl, mis vähendab ja häbistab
- emotsionaalselt eemal olev isa → tunne, et maailmas ei ole tuge
Need sisemised kujundid jäävad aktiivseks ka siis, kui tegelikud vanemad enam kohal ei ole.
Depressioon kui lapsepõlves katkestatud protsessi jätk
Jungiaanlikus vaates ei ole depressioon ainult oleviku probleem, vaid sageli katse lõpule viia midagi, mis lapsepõlves jäi pooleli:
- tunnete läbielamine
- autonoomia taastamine
- autentse mina esiletoomine
Depressioon sunnib inimest peatuma seal, kus ta kunagi pidi liiga vara kohanema.
Kokkuvõtteks
Depressioon ei ole märk nõrkusest, vaid sageli tunnistus varasest kohanemisest, mis enam ei teeni.
Teraapias saab depressioonist koht, kus:
- katkestatud areng saab jätkuda
- allasurutud osad saavad hääle
- inimene võib esimest korda kogeda, et ta ei pea enam oma olemist õigustama
Mõistetuna ja hoituna võib depressioonist saada mitte ainult paranemise algus, vaid ka autentsema ja elusama elu pöördepunkt.
Kui see tekst kõnetas sind ja tunned, et tahaksid kellegagi rääkida, siis võid minuga ühendust võtta.
Depressioon ei ole tee, mida peaks üksi käima. Turvalises ja hoitud ruumis on võimalik vaadata sellele seisundile otsa, mõista selle tähendust ning leida samm-sammult tee tagasi elusama ja ausama olemise juurde.
Pakun tasuta esmast konsultatsiooni – ilma kohustuseta, lihtsalt kohtumine, et vaadata, kas ja kuidas edasi minna.
Vaata ka Teenused
