Minust

Kunagi ammustel aegadel juhtus meile, minust paar aastat vanema sugulasega, kätte videokaamera, millega me üritasime filmida üles oma 50- kuubikulise Delta sõitusid. Sellest natukene hiljem ostsid minu vanemad meile koju mingi Olympuse seebikaamera, millega sai proovitud lavastada Eesti telesarjadest kaadreid, Ladaga sõidetud põllurallit pildistada, kodutegevusi üles võtta ja muid huvitavaid klõpse. 

Tõsisem üritamine sai alguse keskkooli ajal, kui sai ostetud endale esimene Canoni peegelkaamera, millega sai tehtud koolifilme, filmitud/pildistatud üritusi ja muud huvitavat, mis kaamera ette jäi. 

Pulmafotograafiani jõudsin, kui lendasin Inglismaalt tagasi ja hakkasin otsima, midagi huvitavat, mida pildistada. Läbisin pulmafotograafia koolituse ja hakkasin vaikselt pihta. 

 

 

Oot, aga miks just paari- ja pulmafotograafia? 

Lühidalt õeldes, mind paelub armastuse ilu. Fotograafia suurem eesmärk minu jaoks on tabada ilu. Armastus on siin maailmas üks kaunemaid asju, kui seda saab üldse asjaks nimetada, ja paarisuhe on selle ülimaks väljenduseks maapeal. 

Pulmad on paarisuhte üks ilusamaid päevi kui just mitte kõige ilusam. Kogu see töö ja vaev, mis ühe päeva üles ehitamiseks kulub. See on tohutu võimalus luua väga, väga ilusaid jäädvustusi. See sunnib ka ennast pidevalt pingutama, pidevat kohalolekut, et pulmapäev oleks hiljem ka vääriliselt läbi visuaalse pildi meenutatav. 

Leia minu kontaktid