Oli aasta 2021. Otsustasin minna ühele psühholoogilise kooli avaseminarile. Transpersonaalne Psühholoogia, see oli huvitanud mind juba mõnda aega, selles ajast kui kogemata kombel mu kätte sattus raamat “Tuleviku Psühholoogia”.
😄 “Annad sõrme ja võetakse terve käsi” 😄
Nii ma siin jäin kooli edasi ja alustasin kaevuma eelkõige iseenda sügavustesse, samal ajal õppides olema toeks ka teisele.
2024. aastal läbisin Kogemusnõustaja väljaõppe.
Olen töötanud rehabilitatsiooni meeskondades nii noorte kui ka täiskasvanutega.
Eelkõige aitan inimesi, kes kogevad depressiooni, ärevust või on pahuksis mõne sõltuvusega.
Ükski nendest pole otseselt probleem, vaid keha ja vaimu normaalne reaktsioon ebaloomulikule keskkonnale, kuhu oleme sattunud.
Eesmärk on vaadata, mis seda seisundit valla päästab, ning mida see on meile näitama tulnud. Ja see läbi jõuda sügavamasse kontakti iseendaga.
Lisaks vestlemisele, kasutan oma töös erinevaid metoodikaid – kirjutamist, joonistamist, metafoorkaarte, visualiseerimist, mindfulness’i, rollivahetusi jms.
Minu unistus on, et iga inimene saaks elada täisväärtuslikku ja tähendusrikast elu – elu, kus on rohkem selgust, tasakaalu ja sisemist rahu. Usun, et igaühes peitub potentsiaal muutuseks ning paremaks enesetundeks, kui meil on selleks õige tugi ja suunamine.
Pean end eelkõige uudishimulikuks avastajaks, keda lummab inimolemuse sügavus ja müstika. Mind paelub see, kuidas meie mõtted, tunded ja kogemused kujundavad meie elu ning kuidas teadlik eneseareng aitab leida sügavamat tähendust ja rahulolu.
Aga kust see algas? 👇
Suhtun empaatiaga iga inimese loosse olenemata sellest, kus ta parasjagu asub.
Ei anna hinnanguid ega tänita. Pigem vaatame, mida ja kuidas saame olukorda parandada.
“Kui jääd lõhkuda kirvega, jääb selg üsna haigeks, parem on sulatada seda armastusega”
Lood, mis on avaldatud ruumis jäävad sinna ruumi.
Nii nagu mulle endale ei meeldiks kuulata enda lugusid “Linnapealt”, hoidun igati seda tegemaks ka teistele.
Konfidentsiaalsus on nõustaja baas eetika ja selle vastu eksida lihtsalt ei tohi!
Nõustamise töö on paraku kahepoolne protsess.
Mina annan oma toetava osa, ning teine pool on Sinu teha.
Ma olen olemas toetuseks, kuid teekond, millel kõnnid ja milliseid radu valid jääb sinu teha.
Mulle meeldib näha päris tulemusi. Ma tahan, et sessioonide tulemusena Sinu elus muutuks ka päriselt midagi paremaks.
Otsingud oma enesesügavustesse algasid hinnanguliselt keskkooli ajal u 10a tagasi. Sattusin lugema Eckhart Tolle “Uus Maailm” raamatut. Olin vaimustuses ja lummatud.
Järgnesid pikad vestlused oma filosoofia õpetajaga, vahel isegi tundide arvelt. Teadsin, et nendest vestlustest on mul palju rohkem õppida, kui parasjagu käimas olevast bioloogia või ajaloo tunnist.
Algus oli pandud. Tol ajal ma veel täpselt ei teadvustanud, et mu sees oli ka väga palju valu, mis otsis leevendust. Olin ju kasvanud teadmisega, et minu sees ei ole ühtegi probleemi.
Probleemid muidugi üks hetk algasid ja otsingud jätkusid. Suutmatus nautida elu. Tohutu üksindus. Vajadus põgeneda. Enda kapseldamine, vaba inimesena elades justkui vanglas.
Olen olnud praktiliselt töövõimetu, “lukustanud” ennast kaheks kuuks korteri, üksindusse. Kogenud pidevat ärevust elus progresseerumise suhtes ja soovinud, et ma kaoksin siit planeedilt.
Olen olnud pidevalt rahulolematu oma elu suhtes, kritiseerides tohutult ennast (paratamatult vahel ka teisi), ning sisimas pidades ennast täiesti väärtusetuks.
Aga nüüd näen, et see ei pea nii olema! 💙